Oli täna , so 15. aprillil kell 18.15  Tartus, Ülikooli 17.

Kõigepealt tahan tänada Penet, kes mulle selle loengu kohta info saatis. Aga edasi mõtteid ja märkmeid, mida loengus kirja panin.

 

Loengu rõhk oli pandud Prantsusmaa pitsidele, täpsemalt Le Puy piirkonnale.

Kõigepealt räägiti "mustast madonnast" ja tema riietamisest.

Paralleele meie kultuuriga leidsin sellest, et ka Prantsusmaa niplajad kogunesid kokku ja tegid koos pitsi. Päeval koguneti õue mõe puu varju, õhtuti kellegi juurde koju. Nendel kogunemistel lauldi ja räägiti lugusid. (Kas ei tule tuttav ette meie istsetelt?) Lektor tõi veel välja asjaolu, et laulud olid erinevates kohtades ühesugused (meie mõistes rahvalaulud)

 

Niplispitsi tegid  ka nunnad. Näidati pilte, millel olid naised, kes olid nunnade moodi, aga tegelikult nunad ei olnud. Nad elasid küll vagalt nagu nunnad.

 

Veel näidati ja räägiti majadest, mis olid kahekorruselised. Üleval elas pitsimeister (-õpetaja) ja all oli kooskäimisruum, kuhu siis koguneti pitsiõpetust saama ja istseid pidama. Pitsi tegemisel oli seega sotsiaalne roll.

 

Tagasi sinna laulude juurde - pitsitegijatelt on rahvaluulekogujad kogunud tuhandeid laule ja lugusid.

 

Ajajärgul, millest räägiti, oli naistel kaks võimalust - kas minna mehele või hakata nunnaks. Mehele minek tähendas kohustusi pere ees ja naine ei saanud enam nii palju pitsi teha.

Hilisemal ajal ei olnud pitsitegijatel vajadust abielluda, sest pitsitegija suutis ennast ise ära majandada ja pitsitegija elu oli lihtsam.

Siia toodi näide Saint Alexis´est, kes kohe peale abielu põgenes kodust. See lugu oli trükitud ja tihtilugu pitsitegijatel seina peal kui meeldetuletus selle kohta, et abielu ei tee kedagi õnnelikuks vaid on katsumus.

 

Kuigi pitsi tehti käsitsi, siis tegu oli ikkagi pitsi tootmisega, mis viidi edasi Pariisi  ja müüdi seal maha.

 

Veneetsias olid laulud, mis aitasid pidada pitsi tegemise rütmi. Kuid kõigil laluludel ei ole seda rütmi täheldatud ja ka laulude kirjapanijad ei ole seda kirja pannud.

Flandrias on laulud pitsi tegemisest, kuid need ei ole pitsi tegemise rütmiga.

Pitsimaailm oli naiste maailm. Seda vähemalt Prantsusmaal. Kui ka mehed seda tegid, näiteks siis kui pits oli väga moes, siis nad tegid seda salaja.

Pitsi töövahendite tegemine oli aga meeste ülesanne.

Näiteks Zélie Martin (1831-1877) Alençon´i linnast (küll on hea kui saad aru kellest ja millest jutt käib, sest oled hiljuti käinud Pranstusmaal Alençon´is) andis naistele võimaluse pitsi tegemisega raha teenida. Kuigi seda raha ei olnud väga palju, siiski andis see olulise osa perekonna sissetulekust. Seega tuli see raha perekonnale ja külale kasuks. Kuid teada on, et osad tüdrukud hoidsid ka seda raha salaja andale.

Kuigi võib arvata, et emad andsid tütardele pitsi tegemise oskusi edasi, siiski saab väita, et pitsikoolide kohta on andmed paremini dokumenteeritud ja seda saab kasutada ajaloo tuvastamisel.

 

Link loengu kohta.